A mis mõtted mul tekkinud on?

• Rootslased on väga sõbralikud ja abivalmid, aga nalja suurem osa ei mõista. Noh, sellist sarkastilist nagu mulle meeldib ja selle tõttu on suhtlemine nendega raskendatud.

• Suuremal osal expatidest tundub olevat vähemal või rohkemal määral Rootsi-viha. Okei, tegelikult rootslaste-viha. Üks ütles mulle isegi, et kui ma tahan rootslastest head (või vähemalt ise) arvamust kujundada, siis ma temaga eriti suhelda ei tohiks. Mulle tundubki, et siin küll elab väga palju inimesi igalt poolt mujalt, kuid expatid suhtlevad omavahel ja rootslased hoiavad ikkagi pigem omaette. Ma leian, et siin on tegemist sellesama huumoriprobleemiga.
  
• Tööl on kõik väga chillid. Natuke... Liiga chillid. See pidavatki siin standard olema, et kui uus inimene alustab, siis talle antakse esimesed paar kuud sisse elamiseks ja õppimiseks ning eriti midagi temalt ei nõuta. Minu loogika ütleb aga, et on the job learning on oluliselt efektiivsem ja selle chilliga võib ära harjuda, mis edaspidi aga eriti kasu ei too. :D
  
• Mind on pööratud IPhone usku. Täiesti uskumatu, kui mugav ühte asja kasutada võib olla! (ja milline käkk mu enda telefon selle kõrval tundub..) Algul kartsin teda, panin ta laua nurgale ja lootsin, et keegi ei helista, et ma ei peaks teda puudutama – äkki hammustab? Nüüd aga ei saa näppe eemale, see on nii ilus. Ja need pildid!!
  
• Uskumatu on ka see, kui palju rahvast pubides kolmapäeva õhtul on. Noh, võib ka Tallinnas leida pidu keset nädalat aga pigem on ju ikkagi rahulik. Siin aga on pubid nii täis, et istudagi pole kusagil.
  
• Mu korterikaaslased on kummitused. Aeg-ajalt kuulen neid, aga kõik vist üritavad oma vetsus-pesus-köögiskäimised teha ära siis, kui on kindlad, et teised on ära/oma toas. Ma poleks uskunud, et 4 inimest samas korteris suudavad teineteist nii vähe näha. Olgu mainitud, et täna on minu eee... Üheteistkümnes päev seal ja üht korterikaaslast ma pole veel kordagi näinud. Seda, kes mu kõrvaltoas elab. :D
  
• Ma ei tea ka, kas naerda või nutta Rootsi HR üle. Põhimõtteliselt peab vist õnnelik olema, et nad üldse mulle vastavad aga see osakond VÄGA meenutab mulle tüüpilist Eesti meest, kelle käest küsides, kas tal õhtuks ka plaane on, vastab ta lihtsalt: „Jah“, kuigi teab vägagi hästi, et taheti teada, MIS tal plaanis on. Nii ka siin – nad vastavad TÄPSELT nii palju, kui küsida. Küsin näiteks, mida peab tegema xxx asja jaoks. Nad vastavad: „Täitma ära vormi xxx“. Mina küsin: „Kas ma palun saaksin selle vormi endale meilile?“ Nemad: „Jah, muidugi“ Mina: „Ja kuidas ma seda täitma pean?“ Nemad: „Palun, siin on juhis.“ Teen siis ära ja saadan neile tagasi. Nemad: „Oi, aga meie sellega ei tegele.“ Mina: „Okei, aga palun andke siis kontakt, kes tegeleb.“ Nemad: „Isik xxx“. Eestis oleks kogu teema olnud lahendatud kahe e-mailiga, mitte kaheksaga. Kultuurierinevus ehk?
  
• Mehed tulevad tänaval rääkima. Üks näiteks küsis mu käest trammipeatuses trammi oodates, et miks naised nii suurte käekottidega ringi käivad, kui telefon nagunii taskus on? Ja selliste lambivestlustega saadaksegi tuttavaks – see on täiesti okei. Mulle selline vabam stiil tegelikult sobib, Eestis oleks see tüüp vist sellesama kotiga vastu pead saanud. J (okei, mitte minult, aga põhimõtteliselt rääkides...)