A mis see nädalavahetus tõi?

Reedel käskis kontorimaja mul peole minna:

Kuulasin sõna ja läksin jõulupeole. Laevale, millel Lady Raven nimeks. Olenemata tormist, mis Rootsit toosama päev raputas. A miks mitte eks? Õnneks Emand Ronk hoidis meid hästi. Kõik tõid kaasa midagi oma maale iseloomulikku ja seega sõimegi saksa kartulisalatit, baguette'i pestoga, seda head vorsti, mida Sam alati toob, jaapani riisipalle kukeseentega, jõime glögi ja magustoiduks oli saksa šokolaadikook, prantsuse juustukook ja kamavaht. Karda ja kellukesi ja tulukesi ja jõulumuusikat. Nalja sai ka kamaluga. No vaadake ise, kui lõbus meil on:

Laupäev tõi suurejoonelise pesupesemise. Lõpuks sain endale aja! Muidu oleks pidanud riideid ostma minema. Siinkohal teile ka pilt meie imekaunist pesuruumist:

Õhtul käisin kirikus jõulukontserdil, kus mind ära ehmatati tütarlapsega, kellel küünlad peas põlesid... Hiljem sain teada, et see on Lucia, rootslaste VÄGA oluline jõulutraditsioon. Tööl on ka Lucia auks üritus neljapäeval. Seekord õnneks kell 9, mitte 7.45. :D

Ja et te teaks (kes mu Instagrami ei jälgi või selle ära blokkinud on toidupiltide rohkuse tõttu), siis minu tee tööle on varahommikuti selline:

A kuidas ma trenni teen aka räägime ilmast

Igas korralikus Götebori tänava-prügikastis on vähemalt 1 katkine vihmavari. Tõsilugu!

Läksin mina kenasti täna hommikul kodust välja, vaatasin - okei, sajab. Selge, tuleb siis vihmavari lahti teha. Astun reipal sammul oma kodutänavast välja ja nurga taha jõudes selgub tõsiasi, et ei ole ainult vihm. Tuul on ka! Mina kangekaelselt polnud nõus oma vihmavarju loomulikult kinni panema, et jalutaks hästikiiresti tööle või midagi. Selle asemel kaklesin vihmavarjuga terve tee - küll tahtis ta tagurpidi minna, küll tahtis ta ära lennata, küll tahtis ta mulle kallale tulla. Jõudsin teel kontorisse mõelda vaid kaht mõtet: 1) ilusad käelihased saab! ja 2) kuidas ma ÜLDSE mõtlesin, et võiksin kontorist kaugemal elada kui praegu ja tööle JALUTADA?! Olgu öeldud, et sellest kaklusest eriti kasu polnud, märjaks sain ma niiehknaa, sest täna on (nagu kohalikud seda kutsuvad) horisontaalvihma päev.

Lisaks olen päris kindel, et tagasi koju minekut minu vihmavarjuke välja ei kannata ja ka tema rändab kurvalt mõnda tänava-prügikasti...

Rootslased ja nende järjekorrad...

Enne siia kolimist lugesin palju inimeste kogemusi ja artikleid, mis rääkisid Rootsi kolimisest. Suurem osa asju, mida seal rõhutati, ei tundunud mulle üldse veidrad – nagu kohvitamine köögis või obsessiivne järjekordade jälgimine. Meie kontoris igapäevast fiikat ei toimu (ainult reedeti) ja järjekorranumbrite masin on minu hinnangul üks igati tänuväärne leiutis, KUID... Nüüd jõudis kätte hetk, mil ma selle suure järjekorratamise peale pahaseks sain.

Nimelt, meie majas saab pesu pesta ainult all pesuruumis. Ja selle jaoks peab endale aja broneerima. Ajad on kolmetunniste tsüklitena hommikul kella 8-st õhtul 20-ni. Olgu, kõik loogiline. Aga... Mul isiklikult on näiteks võimalik seda teha nädala sees vaid pärast kella 17-t (ehk siis iga päev ainult 1 aeg kogu trepikoja peale) või nädalavahetuseti. Aja broneerimiseks on igal korteril üks lukuke (mille peab sinna time slot’i koha pealt lukku keerama, kui tahad seda kinni panna). Ja meid on korteris 3 inimest, kes oma pesu pesta tahavad. Seega – kui kumbki neist on jõudnud enne näiteks pühapäevaks endale aja broneerida, siis mina enne seda uut aega kinni panna ei saa, kui tema aeg läbi on. Ja arvake ära, kas ma olen saanud viimased paar nädalat pesu pesta? EI. Pärast kella 20-t õhtul seda teha ei tohi, sest häirib ülemist korterit. Oeh.

(muide, postituse kirjutamise keskel käisin lõunal ja ma olen ilmselgelt valesse maailmajakku sündinud – ma ei väsi vist eales kookospiimaga tehtud karrist ära, omnomnom)

Ja lisaks – käisin eile niidi ja nõela jahil. Esiteks otsisin ennast peaaegu lolliks, no MITTE KUSAGIL ei müüda tavalist niiti ja nõelda. Tundub, et kui nööp eest ära kukkuma peaks, siis ostetakse siin uus jakk... Lõpuks küsisin oma landlady’lt, kust ma niiti ja nõela leida võiksin ja ta soovitas mul minna nööbipoodi. Olgu. Läksin. Imearmas imepisike nööbipood. Leidsin nõela, leidsin niidi ja jäin järjekorras ootama kuni minu ees mingid tädid nööpe valisid. Ka minu taha oli järjekord tekkinud. Jaaaaaa kui minu kord käes, teatab müüja, et mul pole ju järjekorranumbrit. Ma jäin ilmselgelt lollaka näoga vahtima, sest... Isegi max 10-ruutmeetrises nööbipoes olid järjekorranumbrid!! Küll mitte masinaga, vaid käsitsi valmistatud jällegi imenunnud järjekorranumbrid, mille pidi riiulist võtma. Oh mind matsi...

A kus ma veel käinud olen?

1) IKEA. Jep, tegin IKEA-tripi ja suutsin sealt välja tulla ilma midagi ostmata! (omg, I know!!) Mul pole siin seda kraami vaja aga enne kui ma tagasi Eestisse kolin (või kui keegi autoga siit peaks Eestisse sõitma......), teen ma sinna veel ühe vääääga suurejoonelise käigu ilmselgelt.

2) Aasia poed. Kõigepealt käisin India poes, kust ostsin endale vanahea loodusliku hambapasta ja kookosrasva (megaodav!!) ja kus müüdi... Kõike. Mul polnud 90% asjade puhul õrnda aimugi, mis need on või milleks neid kasutatakse. Õnneks oli minuga kaasas inimene, kes oluliselt rohkem India köögiga kursis - sain haritud. Seejärel käisin Vietnami poes, mis on õnneks Nordstanis ja seega mulle hästilähedal. Sealt ostsin liitri kreemist kookospiima (palju see Eestis maksaks btw, teab keegi?) ja tumedad riisinuudlid ja karripastat (omnomnom). Ja hiidkrevetid maksid seal 10 euri kilo - see tundub odav, ei vä? Jaaaaa siis käisin veel oriental poes, kus oli ka... KÕIKE. Sealt ostsin bakhlavasid (siirupisse kastetud suhkur vähese taigna ja pistaatsiapähliga pmst) ja eee... Mingit kraami veel. Põnev-põnev, eriti minusuguse lollaka jaoks. :)

3) Geto. Käisin Götebori getos ära! Kõik, mida te kuulnud või lugenud olete jubeda ja õudse geto kohta... Unustage ära. Nägi oluliselt parem välja, kui meie oma Lasna-, Õis- või isegi Mustamäe teatud osad. Väidetavalt (no maitviitsi statistikat otsida, andestagem) toimub seal 1-2 tulistamist aastas. Kui ma nüüd lükkan märksõnad tulistamine ja Lasnamäe näiteks guuglisse, siis leian sealtki artikleid umbes korra aasta kohta. Ja Lasna ei tundu ju koht, kuhu oma jalga tõsta reaalselt ei julgeks, ega ju? Ainus vahe on see, et valget elanikkonda on Götebori "getos" alla 10%. Jube õudne küll. :)

4) Motörheadi konza!!!! Kommentaare pole vaja, ma usun.

 

 

5) Seal Vietnami kohas käisin ka söömas veel korra. Seekord oli meeles pilti teha, hereyougo: