Reis algas sellega, et lend jäi hiljaks. Kui muidu pidanuks ma Pariisi jõudma kella 22 paiku, siis nüüd lükkus see kella 23-ks ja kui ma pärast maandumist oma telefoni sisse lülitasin, sain kohemaid SMSi oma Airbnb host’ilt, kes oli peole läinud ja korteri võtmed kõrvalmajas asuvasse baari jätnud. Okei, mõtlesin, ongi ehk parem, saan rahulikult sisse elada. Otseloomulikult eksisin ma 7 korda teel rongijaamast korterisse (mis oleks pidanud võtma max 15 minutit) ära ja jalutasin sinna umbes tunni :D. Aaaaaga ei lasknud ennast sellest häirida, sest linn oli ilus ja ilm oli soe ja mul polnud jalutamise vastu midagi. Leidsin üles õige tänava, leidsin üles õige baari, sain võtmed, leidsin õige maja, leidsin õige korruse ja... Õigel korrusel oli 3 korterit. Kas ma korteri numbrit teadsin? Nein! Kas mu pidutsev host telefoni vastu võttis? Nein! Kas ma mõtlesin, et lähen ehku peale välja ja katsetan võtit suvaliste korterite lukuaukudesse? Jaa! Kas ma esimesel katsel õige korteri leidsin? Nein! Kas ma teisel katsel õige korteri leidsin? Nein! Kas ma kolmandal katsel õige korteri leidsin? Jaa! Mitu korterit korrusel oli? Õigesti arvate, 3!
A kodutänav nägi selline välja:
Uitasin mööda tühja korterit ringi ja mõtlesin, milline minu tuba olla võiks. Loogika ütles, et see tuba vist ei ole, kust ma magava koera leidsin. Ega see tuba, kus riided diivanil vedelesid. Rohkem valikuid ei olnud, ainult üks tuba oli veel ja sättisin ennast sinna parasjagu sisse, kui kuulsin võtmeid lukuaugus. Korterisse ilmus üks punapäine neiu, kes seal mitte ei elanud aga õnneks teadis wifi-parooli, hehe. Lõpuks helistas mulle mu host tagasi ja ütles, et nad on varsti kodus. Okei, ma olin esialgu arvanud, et nood noormees ja neiu on omavahel paarike, kes seal elavad, aga kui noormees vääääga lõbusalt purjus peaga koju tuli, mind kohe laialt kallistas ja teatas: „Daaaaarling, I am so happy that you are staying with us“, siis sain aru, et... Noormees, kellel on sülekoer, kes on moedisainer ja kannab võrksärki... Vist ei ela neiuga koos-koos. Lisaks oli ta oma ekspeika koju kaasa võtnud ja nagu ma hommikul läbi paberist seinte kuulsin, siis nii eks see peika ikka ei olnud...
A mu tuba oli selline:
Oma esimesel hommikul Pariisis ärkasin vara, tegin kohvi, sõin puuvilju ja nautisin elu. Päike paistis ja elu oli ilus. Kõiksepealt käisin street art tuuril, sest põnev! Giid oli üks eriti entusiastlik naisterahvas, kes mulle kohe külje alla kargas ja teatas, et see on no NIIII ÄGE, et ma eestlane olen, sest ta paari nädala pärast sõidab justnimelt Eestisse! Kui küsisin, kuhu täpsemalt ta läheb, vastas ta täiesti sirge näoga: "To Riga!" ja hüppas juba edasi, et tuuriga alustada ja jättis mu omaette muigama. Õnneks tema teadmised tänavakunstist olid oluliselt paremad, kui geograafiast. A mis ma ikka seletan, vaadake ise, kui tuus:
Le Boob!
Dat Cat!
Tuurid linna peal tehtud, läksin tagasi korterisse, vahetasin riided ja tegin mõne selfie. Et hästi Pariis värk oleks:
Õhtupooliku veetsin Sacre Coeur'is. Ja jumaljeesus kui mitu trepiastet oli vaja teha, et sinna üles saada. Mu telefon väitis igatahes, et see oli 51 korrust mööda keerdtreppi üles. VIISKÜMMENDÜKS!! Kõigi eelduste kiuste ma sain hakkama.
Õhtustasin sealsamas imepisikeses creperie's kuna noh, mul olid huuled roosaks võõbatud ja kübar peas ja kesse niimoodi supermarketist süüa ostma läheb... Ikka tuleb kreppe süüa ja veini juua, eksole! Pole vist tarvis mainida, et imeline oli kogu see lugu:
Õhtul-öösel otsustasin oma kodukanti pisut väisata ja kurikuulsa Moulin Rouge'i ära vaadata. Kahju ainult, et kabareed vaatama ei läinud, üle 100 euro paari tunni kohta tundus röövimine! Järgmine kord, alati on järgmine kord... (rikka prantsuse peika peab leidma vist hehe)
Tagasiteel märkasin, et kogu tänav oli sekspood-striptiis-pesupood-striptiis-sekspood-striptiis-kebab-striptiis-sekspood-striptiis-pesupood-kebab. Millegipärast sisseviskajad mind striptiisi vaatama ei kutsunud, aga see-eest kebabihärrad üritasid mulle küll süüa anda. Seal hüppas mulle ette ka erootikamuuseum. Challenge accepted! Palju ilusat ja palju veidrat kunsti. Kuigi, mõnda taiest vaadates tekkis küll siiras mure inimkonna vaimse tervise pärast...
end of day 1
...ja kuna on pühapäeva õhtu ja maijaksa enam kirjutada, siis jääb siin pooleli. Küllap ma kunagi.... ZzzZzzzz...
