Teadsin ju küll, et Rootsis on peaaegu terve 20.
sajandi (ja pisut 21. sajandit) võimul olnud Sotsiaaldemokraatlik partei, aga
sellist sotsialismi, mis siin elukohtadega toimub, ma siiski oodata ei osanud.
Elades linnas, on siin sisuliselt 2 varianti endale elupaik leida – rentida või
osta. Kõlab lihtsalt, eks? Nagu meilgi ju. Nagu igal pool. Well, otsustage ise... Kui soovid
korterit üürida, on samuti kaks varianti. Esimene neist on leida secondhand leping – nagu minulgi – ehk
siis olla allüürnik ja sellise lepinguga on sinu õigused korteris piiratud.
Leping on sõlmitud korteri „esmase“ üürijaga, mitte korteriomanikuga, enamasti
tähtajaline ja kui korteriomanik esmase rentijaga lepingu lõpetab, pead ka sina
oma kodinad kokku korjama, olenemata sellest, kui pikk sinu enda leping esmase
üürijaga oli.
Rentimise teine
variant on saada firsthand leping –
ehk siis olla korteri esmane üürija. Ilmselgelt on selline vorm eelistatud,
kuna first hand rendiga on leping
tähtajatu, mis sisuliselt tähendab seda, et võid seal elu lõpuni elada – oled
saanud õiguse sellele elupinnale. Samuti võid teha remonti, (enamasti ka)
rentida tube allüürnikele second hand
lepingutega välja ja nii edasi. Trikk seisneb aga selles, kuidas taolist
lepingut saada ja siin tuleb eelmainitet sotsialism mängu... Kui oled end
Rootsis elama registreerinud, saad ennast järjekorda panna ja hakata mängu
jälgima. Tuleb korter üürile, pead end kirja panema kui huviline. Pilte
korterist ei ole, ainult põrandaplaan, suurus ja asukoht. Kuulutust hoitakse
üleval ca nädala, kogutakse kokku kõik huvilised ning pannakse järjekorda selle
järgi, kui kaua keegi „järjekorras“ olnud on. Kes on 365 päeva, kes 174, kes
1563 päeva. Neist 10, kes kõikse kauem oodanud on, saavad minna korterit
vaatama ja seejärel valitakse üüriline nende seast jälle sellesama järjekorra
järgi. Kui 1563 päeva oodanud inimene ütleb „ei“, saab valida 365 päeva
järjekorras istunud inimene. Kui ka tema ütleb „ei“, saab võimaluse 174 päeva
sabatsenu. Kolleegide-sõprade-tuttavate seas maad uurinud, võin öelda, et keskmiselt
oodatakse 5-7 aastat mõistlikku korterit. Ahjaa, kui oled end huvilisena kirja
pannud ja korteri vaatamisele kohale ei ilmu, kui kutsutud, läheb see kirja,
kui „ei“ ja „ei“-sid võid anda kuni teatud arv (äkki oli 10?), muidu kaotad oma
koha järjekorras... EDIT: Nagu mulle lahkelt meenutati, siis on ka mõned firmad, kes annavad kortereid firsthand rendile ja ei vaata järjekorda. See on üpris haruldane küll ja sel juhul vaatavad nad enamasti seda, kui heas firmas töötad, palju teenid, soovitusi eelmistelt korteriomanikelt jne. Seega - võimalik, kuid mitte tõenäoline stsenaarium...
Selliste korterite omanikud on firmad – nad omavad terveid
kortermaju – mis tähendab ka seda, et selles majas endale korterit osta polegi
võimalik. Göteboris on 3-4 suuremat firmat, mis sellise rendiga tegelevad,
suurem osa neist on omatud riigi/omavalitsuse poolt. Hea külg sellise
rentimisega on, et nad ka hooldavad maja, selle ümbrust ja sinu korterit. Kui
näiteks soovid endale pesumasinat korterisse (ÜLIM luksus, muide), ostavad nad
sulle uue pesumasina (muidugi juhul, kui seda kuhugi panna on, korterid on siin
ehitatud enamasti mõttega, et pesumasinaruum on keldris ühine ja selleks
vannituppa või kööki ruumi arvestatud pole), aga panevad viieks aastaks ca 15
eurot rendile otsa. Tahad uut köögimööblit? No
problem, nädalaga olemas, aga maksad 50 eurot renti rohkem järgnevad 15
aastat. Ja küte ning vesi on enamjaolt üürihinna sees, seega maksad juurde vaid
elektri ja interneti eest.
Teine variant on
endale korter soetada. Siin ma isegi ei tea, mis otsast alustada... Olgu,
alustagem tüüpilise stsenaariumi algusest – oled väsinud korterit second
handina üürimast ja pidevalt kolimast, kuid järjekorras pole piisavalt kaua olnud, et üldse firsthand korteri peale loota... Tunned, et tegelikult teenid ju
piisavalt ja ehk ei koli lähema 5-10 aasta jooksul teise
linna/riiki/maailmajakku. Selge – aeg on endale korter osta. Oma kodu, päris
päris oma kodu. Teed lahti mõne portaali, filtreerid välja piirkonna, kus
soovid elada, lisad maksimumhinna, mida lubada saad ja voilaa! Kortereid kui
palju, üks kenam kui teine. Siis tuleks loomulikult pangas käia ja uurida, kui
palju nad raha anda tahavad. Usu mind – üllatud, kui summat näed ja hakkad
kibekiiresti arvutama, kuidas KUIDAS sa sellist summat endale lubada saad...
Arvutad ja arvutad ja saad aru, et... Sa ei saa endale seda lubada! Aga tuleb
välja, et oled unustanud ühe tibatillukese fakti Rootsi kodulaenude kohta – neid
ei pea ju tagasi maksma. Maksad vaid intressi. Iga kuu. Elu lõpuni. Laenudel ei
ole tähtaega. Laenudel ei ole tagasimakset. A millest need pangad siis elavad
kui keegi oma laene tagasi ei maksa? Hea küsimus – ma ka ei tea. Ühest küljest
kui maksta vaid intressi, siis laenusumma, mille pealt seda maksad, ei vähene
ja seega on intressi pealt teenitavad summad suured. Teiseks, kui midagi
juhtub, saab pank hops! su kinnisvara endale ja noh... Kinnisvara hinnad siin
linnas... Ma ei taha sellest rääkida. Aga – selleni ma tegelikult veel jõuan.
Ütleme, et oled
saanud kinnituse pangast, et võid endale lubada näiteks kuni 2,5 miljonit
krooni (umbes 250 000 EUR). Võid laiendada enda price range’i, sest arvasid, et saad endale lubada kuni 1,5
miljonist korterit. Selle raha eest leiad juba kortereid, mis on 2-3 tuba, heas
piirkonnas, vastremonditud. Oled juba jubbbe õnnelik ja paned end
korterivaatamistele kirja. Vaatamised toimuvad siin nii, nagu me oleme harjunud
USA filmidest nägema – maakler annab ette päeva ja ajavahemiku (näiteks
pühapäeval kell 13:00-16:00) ning ilmud selles vahemikus kohale, uksel saad
prinditud voldiku (või mõnel juhul isegi terve vihiku) selle korteri kohta, kus
on sees pildid, hinnad, info korteri suuruse kohta jms. Kõik näeb välja väga
ilus ja professionaalne. Kortereid muide müüakse siin ainult tühjana –
köögimööbel on ainus, mis sisse jääb, kuid maaklerifirmad toovad korterisse
näitamise ajaks oma väga fancy mööbli
ja igasugu interjööri-vidinaid (isegi puuviljad kööki kaussi jms). Väga lihtne
psühholoogiline trikk aga toimib hästi. Jaaaaaa kui vaatamised läbi, võib lõbu
pihta hakata. Kuna tahtjaid on mustmiljon, mitte neli... Siis alghinnast (mida
sa endale veel lubada said) algab enampakkumine. Huvilised registreerivad end
maakleri lehel ja võivad pakkumise teha. Ütleme, et alghind oli 2 miljonit.
Järgmine pakub 2 050 000. Järgmine 2 100 000. Järgmine 2 200 000
-> 2 225 000 -> 2 250 000 -> 2 350 000 -> 2 400 000 ja nii edasi kuni hind on... 2,9 miljonit Rootsi krooni.
Olgu, pigistad silma kinni, anud natuke panka ja maksad 2,9 miljonit krooni (300 000 eurot 2-toalise korteri eest, mis ei asu isegi kesklinnas, põrandaks on laminaat, köök on Ikea odavamate seast ja remont on tegelikult tehtud lipa-lapa, aga noh, silmale on kena vaadata, kui midagi ei puuduta, eks) ja siis
tuleb välja, et sa tegelikult ei saanud seda korterit endale, vaid... Ostsid
endale õiguse selles korteris elu lõpuni elada ja a’la 2% osaluse
korteriühistus, mis TEGELIKULT sinu ja su naabri kortereid omab. Lisaks jääd
korteriühistule eluaeg üüri maksma, olenemata sellest, et see noh... Peaks sinu
oma olema. Siin on ainus hea külg selles, et ühistu hooldab kogu maja ja sa ei
pea tegelema lõhkenud torudega või hallitusega keldris või muu taolisega. Teeb
see tasa seda, et sa maksad oma kinnisvara eest üüratut hinda, oled võtnud
laenu, mida ei kavatsegi tagasi maksta oma eluajal ja selle eest isegi ei oma
seda kinnisvara? Noh, minu jaoks ei teeks, siin aga peab sellega leppima.
Ahjaa, ühistu võib sind sinu ostetud korterist kah välja visata kui nende
reeglite järgi ei mängi.
Kokkuvõtvalt on siin nii, nagu üks mu sõber ütles... Kui kaptalistlik USA süsteem näeb ette, et maksad palju
raha ja omad palju kinnisvara ja sotsialistlik nõukogude süsteem oli selline, et ei maksa
midagi ja omad mingitki kinnisvara, siis Rootsi mõtles ja mõtles, kumba teed minna
ja tuli välja plaaniga – a teeks nii, et kõik maksavad hästi palju raha aga ei
oma midagi! Geniaalne, ma ütlen, geniaalne...
