Rootsi - stalkerite paradiis

Ma pole kunagi eriti pidanud mõtlema oma privaatsuse või isikuandmete kaitse peale, kuna Eestis elades on see nii loomulik, et keegi minu teadmata minu kohta käivaid andmeid ei levita. See info, mida ise Internetti riputan, on sinna ju teadlikult pandud ja ausalt öeldes olen sellega arvestanud, et ise olen süüdi, kui seda kuidagi ära kasutatakse. Isegi 1182 lehel lepinguliste telefoninumbrite kuvamine keelati mõned aastad tagasi ära ja kui leiad enda kohta midagi, mille kohta arvad, et see võiks seal mitte olla, on igaühel täielik õigus paluda see maha võtta ja seda ka tehakse. Punkt. Eesti.ee-s saab küll kellegi teise andmeid requestida, kuid sellisel juhul näeb see inimene, kes tema kohta nõude teinud on. Guess what? See polegi nii loomulik, kui tundub, kuna...

 ...näiteks Rootsis elades sellise luksusega arvestada ei saa. Mind tutvustati selliste lehtedega, nagu www.merinfo.se, www.ratsit.se ja www.hitta.se. Ilmselt on neid veelgi. Rootsis kogub Skatteverket (ehk siis see amet, kus ennast elanikuks registreerima pead) elanike andmeid. Olgu, tore, loogiline. Mis ei ole asja juures aga kuigi tore, on see, et nähtavasti on kogutud informatsioon avalik. Ja seega kogu selle informatsiooni kuvamine erinevatel saitidel täiesti legaalne. Võtame näiteks merinfo.se.

Otsides iseennast, leian järgneva pildi:

Ehk siis – minu nimelisi elab Rootsis täpselt 1 ja see olen ilmselgelt mina. Okei, oma viga, et mul nii mitte-levinud nimi on, eks. Otsides näiteks nime Karl Svensson (minu jaoks Rootsi John Smith :D), leian üle 3600 tulemuse, sealt juba annab õiget inimest otsida, kuigi kui teada, kus piirkonnas inimene elab ja kui vana ta umbes on, saab tulemusi juba oluliselt kitsendada. Olgu, edasi minuga. Klikin oma „profiilile“, et näha, millist informatsiooni minu kohta leiab. Nii...

1) Isikuandmed:

Näha on minu täisnimi, minu sünniaeg ning fakt, et ma ei ole abielus, partnerluses ega oma kinnisvara. Vähemalt mitte Rootsis, hehe. Väidetavalt aga näeb ka kinnisvara maksumust, kui Rootsis kinnisavara omada. Ainus, mida siit niimoodi ei näe, on minu Rootsi isikukoodi 4 viimast numbrit. See olla sensitive data või midagi, aga kui endale konto teha ja sisse logida, siis pole ka selle kuvamine mingi probleem.

2) Aadress

Jah, aadress, kuhu olen ennast Rootsis sisse kirjutanud. Minu ametlik elukoht. Korteri täpsusega. KORTERI täpsusega. Rääkimata sellest, et on kohe näha ka minu üürileandja nimi (mille ma siin ära peitsin, sest no mu käsi lihtsalt ei tõuse sellist infot levitama, olgugi, et see on kõik avalikult saadav), võib klikata selle ilusa kutsuva sinise lingikese peale ja sealt leiab...

3) Kõik, kes on samale aadressile sisse kirjutatud:

Jah. Sealt näeb, kellega ma koos elan. Ja kui hästi uurida, leiab ka selle, kes varem samal aadressil elanud on. Kogu ekside nimekiri! Hurraa! Minu puhul aga üürileandja ja see hipsterpoiss, kes mu kõrvaltoas elab, kolmas üürnik ennast ilmselt lihtsalt sisse kirjutanud pole. Noh, hetkel on nii, aga kui ma peaksin peika leidma ja temaga kokku kolima, siis ütleme nii, et ei ole kuigi keeruline teada saada, kes see on. Ja kui vana ta on. Ja ja ja... Läheme minuga edasi. Ilmselgelt pole mul ju midagi varjata.

4) Telefoninumber:

Mul on õnneks Rootsi number läbi firma ja seega nad seda üles pole leidnud, aga igaühe, kellel on Rootsis lepinguline telefoninumber, numbri saab siit kätte. Poisid, pidupäev! Enam ei pea julgust kokku võtma ja tütarlapse numbrit küsima minema, saab kohe SMSe saatma hakata! (helistada ju nagunii ei julge)

5) Teejuhised

Et noh, kui aadressist ei piisanud, siis... Trüki aga oma alguspunkt sisse ja kohe öeldakse sulle paremale, vasakule, üle mäe ja mere, otse, ringteelt kolmas väljasõit, kolme kilomeetri pärast paremale ja VOILAA. Kohal. Seal, kus ma ELAN.

6) Pilt mu elukohast

Puhuks, kui sa oled ikka ERITI sitt stalker ning aadressist ja juhistest ei piisanud, siis tunned vähemalt maja ära, kui kohal oled. Sealjuures täpselt selle mulgu pilt, kust minu trepikotta saab ja mis tegelikult aadressist erineval tänaval asub. MIKS MITTE, ma küsin... Ei, üldse pole creepy. Aa, ja muidugi fakt, et ma olen naine. Ja 25. Kui keegi mu sünniaastast arvutada ei osanud.

7) Palka

Olgu, olgu, siit saab lihtsalt infot, et end TASUTA liikmeks registreerides saad teada, kas teenid rohkem või vähem, kui mina. Nii põnev! Tegin ennast kasutajaks ka, et teada saada, mida sealt näeb, aga kuna ma pole veel Rootsist palka saanud, siis minu kohta andmeid polnud ja kellegi teise peal ma seda proovima ei hakka. Teadjamad aga oskasid rääkida, et on võimalik inimese KOGU finantsandmed ja krediidiajalugu saada. Sel juhul aga teavitatakse vähemalt selles osas, kes sinu kohta andmeid küsinud on. See muidugi ei takista neid andmeid saamast – teavitus saadetakse PÄRAST seda, kui sinu andmed on kolmandatele isikutele juba edastatud.

8) Töökohta

Ma ei tea täpselt, mis tingimustel siin töökohta näeb – minu oma ei ole aga mu landlady endist firmat nägi küll. Ning ratsit.se lehel oli ka otselink minu LinkedIn’i kontole.

9) Autot

Jällegi – ma ei oma Rootsis autot aga kui omaks, oleks siin kirjas selle mark, aasta ja värv. ISEGI VÄRV!! (Noh, kui juhuslikult minu maja ees mitu sama marki autot seisab.......)

10) Ei puudu ka FUN FACTS!! Ehk siis...

...millistel kuulsustel minuga samal päeval sünnipäev on:

Tore. Pole mitte mitte ühestki kuulnud. Oh mind harimatut matsi.

...mitu Kerlit Rootsis elab:

Vahva. Jube raske just mind üles leida, eks...

...mis on Rootsi Kerlide keskmine vanus:

Jee, olen veel noor!!

...ning otselink lille-kulleri teenusele, et mulle sünnaks lilli saata:

Enam ei ole teil vabandusi, et mulle mitte lilli kinkida!!

Kontakteerusin ka ühe sellise saidiga, et paluda minu informatsiooni peitmist, eksperimendi mõttes või nii. Vastuseks sain heietuse sellest, et see on kõik legaalne ja mul ei ole õigust oma andmeid peita. Ma siiani ei mõista, kuidas see EL-i seadustega kooskõlas on, aga rootslastel on ilmselgelt ükskõik. Usaldusepõhine ühiskond. Ei tea, kas ma olen liiga küüniline või rootslased liiga naiivsed, aga see ei ole okei. See ei ole üldse okei...

Welcome to Sweden!

Ainult Rootsis 1

Ilmselgelt on aeg alustada postitustesarja "Ainult Rootsis". See nimelt oli mu esimene mõte, kui nägin oma meilboksis kutset meie office-maja 1. advendiüritusele. Keegi laulab, keegi mängib pilli, pakutakse kohvi ja küpsiseid. Reede hommikul. Kell 7:45. SEITSE NELIKÜMMENDVIIS!!

A mis toims?

Suur sündmus! Ma nägin oma korterikaaslast esimest korda!! Pikkade juuste, habeme ja vuntsidega hipstertüüp. Läksin ükspäev koju pärast tööd ja seal nad istusid – minu pensionil landlady ja hipstertüüp – köögilaua taga ja panid tina. Hipstertüübil oli sünnipäev. Nii nad pakkusid ka mulle klaasikese ja sain temaga lähemalt tuttavaks (mitte liiga lähedalt!! :D). Minu suurimaks üllatuseks ei rääkinud ta eriti inglise keelt. Ma olin siiani surmkindel, et KÕIK rootslased, noored või vanad, räägivad inglise keelt vabalt. Tuleb välja, et ma eksisin! Ja lisaks kolib ta nagunii detsembri lõpus välja ja sellega seoses tahtsin ma oma landladylt küsida, kas saaksin ise sinna tuppa kolida, sest seal on MEGAsuur voodi, aga ma juba jäin hiljaks, ta on just selle toa juba poolteist kuud varem ära lubanud... Äkki ongi parem, ei vea peikasid koju nii palju, hehe.

Ja Katrin käis külas! Okei, tegelikult koosolekul, aga siiski, külas! Kuna samal päeval oli tulnud uudis tema teamleaderiks saamise kohta, siis alustasime oma õhtut väikese šampaga:

Seejärel käisime Tai restos söömas, kus Katrin sai oma elu ESIMESE fortune cookie. No vaadake, kui rõõmsaks selline asi teha võib!

Aa, ja toit oli ka hea. VÄGA hea. Ja Rootsi kohta ka mõistliku hinnatasemega. Ma toitun siin ainult Aasia köögist järgneva aasta ilmselt...

Nädalavahetuse veetsin vahelduseks Eestis. Läksin ju peamiselt uut biomeetrilist passi tegema, kuigi see võttis kõikse vähem aega. Rootsi, aeg õppida, kuidas asi käib: broneerisin endale netis enne aja, läksin kohale, tegin pildi, panin eeltäidetud avaldusele allkirja, andsin sõrmejälje, maksin ära ja kogu see protsess kokku võttis aega vähem kui 15 minutit. Ning SAMAL ÕHTUL oli mul meili peal kiri, et pass valmis, tule aga järgi. No problem.

Lisaks passi tegemisele ma hängisin väikese õega:

Söötsin lambaid:

Nautisin vaadet lumest:

Ja käisin dinneril S&S pool:

kuna E <3 oli ka vahelduseks Eestis (!!):

Tegelikult käisin ka H-l külas, K-ga õhtustamas, KFFil külas kooki söömas, kontoris ja lisaks kõigele suutsin A auto rehvi ribadeks sõita, aga nendest sündmustest mul pilte pole, seega ei saa tõestada.

Tulevikuplaanidest nii palju, et ma jõulude ajal saan lausa 10 päeva Eestis veeta! Ning jõulud algavad minu jaoks juba järgmisel nädalal: esiteks minu varajane jõulukingitus endale ehk Motörheadi konza, teiseks jõulupidu tööl, kolmandaks jõulupidu pisut hullumeelse njuuziiländlase laeval ning neljandaks koorikontsert kirikus. Hästi jõul värk juba! J

A millised siin võõrad on?

Laupäeval oli mul neli põnevat („põnevat“?) interaktsiooni võõrastega Götebori tänavatel.

Esimesed olid 2 selgelt alaealist tütarlast, kes tulid minult suitsu küsima. Kui ma küsisin, kui vanad nad on, teesklesid, et nad ei saanud inglise keelest aru. :D

Teine oli umbes 20-aastane purjus noormees, kes rootsi keeles mu kaaslase käest küsis, kas ta teab, kust prostituute saab. Tegelt, ma näen välja nagu prostituut?!

Kolmas oli umbes 40-aastane meesterahvas, kes ühes pubis minu juurde tuli, kui ma kahe India kutiga seal istusin ja ütles midagi taolist, et ta mõtles, miks ma seal niimoodi istun aga nähes, et mul on prillid, sai ta aru, et ma lihtsalt ei näe. Ah?! TEGELT?

Neljas oli üks purjus härra, kes tahtis mu prille laenata, sest ta ei näinud oma telefonist midagi lugeda. :D Ta ilmselgelt ei saanud aru, et minu -7 prillidega näeb ta veel vähem...

Aa, tegelikult isegi viis, sest Mustasch'i ajal kukkus mulle peaaegu otsa tüüp, kes nägi välja TÄPSELT nagu Daniel Levi!

A mis see nädalavahetus sõin-tegin-nägin?

Selle nädalavahetuse kultuuriprogramm nägi ette Mustasch'i kontserdit, millele pileti juba jumalteabmillal ära ostsin. Olgu öeldud, et äge oli. Trädgarn, koht, kus see toimus, meenutas pisut Rock Cafe-d, aga oli suurem ja mugavam. Rahvast sai täpselt mõnusalt, saal oli küll täis, aga mitte nii, et hingata ei saaks. Vahepeal lendasid inimesed selga küll, aga seal mängis rolli rohkem alkohol kui ruumipuudus. Ma tegelikult pisut kartsin seda live, kuna ma olen mõnda juutuubi videot vaadanud nende livedest ja noh, mulle tundus, et nad kõlavad stuudios OLULISELT paremini aga ju vist oli lauljal hääl ära lihtsalt tol kontserdil :D, sest seekord oli küll kõik hästi. Mu lemmiklugu nad loomulikult ei teinud (a noh, see oli ju UUE plaadi tuur, seega mida ma ikka ootasin...). Kõige vahvam oli see, et kui me sealt lõpuks välja saime, käis juba konkreetne õnts-õnts-õnts – pärast korralikku rokk-konsat muutus see kõige tavalisemaks klubiks. Otsisime pärast tükk aega kohta, kus istuda, aga siin pannakse kõik pubid jube vara kinni ja need, mida ei panda, on rahvast täis. Õnneks leidsime pubi, kus veel-üks-drink teha enne koju minekut – On Stage, millest sai ühtlasi mu lemmikpubi Göteboris (odav, muss oli hea, rahvas sõbralik ja sametiga imeilus tapeet, õhkkonnalt meenutas Woodstocki). Igatahes jään ma Motörheadi kontserdit ootama!

Lisaks käisime me brunch’il popis must-go kohas Egg&Milk. 85SEK-i (ca 9 EUR) eest sai valida pearoa (frittata, pannkoogid, muna ja peekon või omlett) + marjadega jogurt või puuviljasalat + sulajuustuga bagel + kohv või tee (joo palju tahad). Odav just pole, aga kuna täitis kaht söögikorda, siis üleelatav ehk. Kõik oli omnomnom aga, nagu mainitud, on see koht väga popp ja seega olime surutud inimeste vahele kogu oma kraamiga. Olen üldse avastanud, et mul on väikestest suletud ruumidest täiesti ükstapuha aga kui ma olen surutud kuhugi inimeste vahele, siis tekib probleem klaustrofoobia näol. Ja ega ma sellest rootslaste Ameerika-armastusest eriti aru ei saa kah. (pilt varastatud siit: http://sangerfranandralanggatan.blogg.se/)

Aga ma pean ütlema, et pühapäeval käidud pisike nunnu öko-kohvik Llama Lloyd oli oluliselt mõnusam. Kohv oli parem (ma ei lisanud ei suhkrut ega mett!!) ja sõin võileiba hummuse ja tomatiga, mis oli vääääga hea. Uurisin ja härra leti taga vastas, et jah, nad teevad seda saia kohapeal ise. No uskumatult hea. Ja kui lahkusime, viskas ta kilekotikesega mulle ühe leivakese kaasa, kuna mulle meeldis. IMEarmas noh! (olgu öeldud, et ka rahakotisõbralikum, kui eelmainitud koht)

Ja pühapäeva õhtul sattusime kooriproovi ajal Masthuggeti kirikusse. Väga ilus kirik ja veel ilusam vaade linnale sealt mäe otsast. Oleks tahtnud ka sees pilte teha, sest mulle väga meeldis see kirik seest – seinad krohvitud, lagi puidust, seal rippus laev ja üldse oli see kuidagi lihtne ja elegantne. (Aa, pilte saab ju guugeldada ka, heh heh, interjööri pilt seega siit: http://fiveprime.org/)

A mis mõtted mul tekkinud on?

• Rootslased on väga sõbralikud ja abivalmid, aga nalja suurem osa ei mõista. Noh, sellist sarkastilist nagu mulle meeldib ja selle tõttu on suhtlemine nendega raskendatud.

• Suuremal osal expatidest tundub olevat vähemal või rohkemal määral Rootsi-viha. Okei, tegelikult rootslaste-viha. Üks ütles mulle isegi, et kui ma tahan rootslastest head (või vähemalt ise) arvamust kujundada, siis ma temaga eriti suhelda ei tohiks. Mulle tundubki, et siin küll elab väga palju inimesi igalt poolt mujalt, kuid expatid suhtlevad omavahel ja rootslased hoiavad ikkagi pigem omaette. Ma leian, et siin on tegemist sellesama huumoriprobleemiga.
  
• Tööl on kõik väga chillid. Natuke... Liiga chillid. See pidavatki siin standard olema, et kui uus inimene alustab, siis talle antakse esimesed paar kuud sisse elamiseks ja õppimiseks ning eriti midagi temalt ei nõuta. Minu loogika ütleb aga, et on the job learning on oluliselt efektiivsem ja selle chilliga võib ära harjuda, mis edaspidi aga eriti kasu ei too. :D
  
• Mind on pööratud IPhone usku. Täiesti uskumatu, kui mugav ühte asja kasutada võib olla! (ja milline käkk mu enda telefon selle kõrval tundub..) Algul kartsin teda, panin ta laua nurgale ja lootsin, et keegi ei helista, et ma ei peaks teda puudutama – äkki hammustab? Nüüd aga ei saa näppe eemale, see on nii ilus. Ja need pildid!!
  
• Uskumatu on ka see, kui palju rahvast pubides kolmapäeva õhtul on. Noh, võib ka Tallinnas leida pidu keset nädalat aga pigem on ju ikkagi rahulik. Siin aga on pubid nii täis, et istudagi pole kusagil.
  
• Mu korterikaaslased on kummitused. Aeg-ajalt kuulen neid, aga kõik vist üritavad oma vetsus-pesus-köögiskäimised teha ära siis, kui on kindlad, et teised on ära/oma toas. Ma poleks uskunud, et 4 inimest samas korteris suudavad teineteist nii vähe näha. Olgu mainitud, et täna on minu eee... Üheteistkümnes päev seal ja üht korterikaaslast ma pole veel kordagi näinud. Seda, kes mu kõrvaltoas elab. :D
  
• Ma ei tea ka, kas naerda või nutta Rootsi HR üle. Põhimõtteliselt peab vist õnnelik olema, et nad üldse mulle vastavad aga see osakond VÄGA meenutab mulle tüüpilist Eesti meest, kelle käest küsides, kas tal õhtuks ka plaane on, vastab ta lihtsalt: „Jah“, kuigi teab vägagi hästi, et taheti teada, MIS tal plaanis on. Nii ka siin – nad vastavad TÄPSELT nii palju, kui küsida. Küsin näiteks, mida peab tegema xxx asja jaoks. Nad vastavad: „Täitma ära vormi xxx“. Mina küsin: „Kas ma palun saaksin selle vormi endale meilile?“ Nemad: „Jah, muidugi“ Mina: „Ja kuidas ma seda täitma pean?“ Nemad: „Palun, siin on juhis.“ Teen siis ära ja saadan neile tagasi. Nemad: „Oi, aga meie sellega ei tegele.“ Mina: „Okei, aga palun andke siis kontakt, kes tegeleb.“ Nemad: „Isik xxx“. Eestis oleks kogu teema olnud lahendatud kahe e-mailiga, mitte kaheksaga. Kultuurierinevus ehk?
  
• Mehed tulevad tänaval rääkima. Üks näiteks küsis mu käest trammipeatuses trammi oodates, et miks naised nii suurte käekottidega ringi käivad, kui telefon nagunii taskus on? Ja selliste lambivestlustega saadaksegi tuttavaks – see on täiesti okei. Mulle selline vabam stiil tegelikult sobib, Eestis oleks see tüüp vist sellesama kotiga vastu pead saanud. J (okei, mitte minult, aga põhimõtteliselt rääkides...)

A kuidas ma ärkan?

Nii tore, kui on sõpru, kes varem Eestist ära kolinud ja oskavad igasugu toredaid asju soovitada. Näiteks täna hommikul oli lausa imeline kell 07:00 ärgata Eesti uudiste peale Raadio 2-st. ERR-i äpp rokib, aitäh Erki! :)

A mis nädalavahetusel tegin?

Mu ainus plaan nädalavahetuseks oli minna reede õhtul Gothenburg Expat'ide pubiõhtule. Neid tehakse ainult 2 korda kuus (teine kord on neljapäeval) ja mul vedas, et see kohe minu esimesel reedel oli, sest ma sain sealt endale terve posu uusi tuttavaid kohe. Inimesi oli seal ikka igast maailma otsast, väga erinevas vanuses ja erinevatel erialadel ning ka see varieerus suuresti, kui kaua keegi Rootsis olnud on. Üks Portugali tüüp oli esmaspäeva õhtul Rootsi jõudnud ja seega isegi "noorem" kui mina. :)

Ma kartsin, et sellistes kohtades üritavad kõik kõigiga natuke suhelda ja seega jäävad tutvused väga pinnapealseks, aga mul vedas grupiga, kuhu ma jutustama sattusin - tütarlaps Šveitsist, kes on siin olnud alates juulist; härra Uus-Meremaalt, kes on igal pool Euroopas elanud ca 20 viimast aastat, Rootsis alates septembrist ja siin ta elab oma paadis (!!!); India tüüp 1, kes on siin olnud umbes aasta; Läti tsikk ja tema Türgi abikaasa, kes on siin olnud paar kuud; India tüüp 2, kes elab siin alates septembrist... 2008 ning noormees Aussist, kelle lemmikhelilooja on Arvo Pärt. Why not, eks.

Vahemärkus - siin on ikka JUBE kallis väljas alkoholi osta. Me istusime mingis suvalises Pätriku-laadses pubis ja õlu maksis 68 SEKi, mis teeb 7,26 EUR. Täiesti ulmeline. Õnneks ma avastasin, et klaas Jacki maksab sama palju ja noh, kui ma maksan oma joogi eest nagunii 7 euri, siis tundub mulle seda valutum teha Jacki kui õlle eest. Seega ma olin see tšikk, kes viskiklaasiga ringi hõljus, kui suurem osa naisi pirnisiidrit jõi. Thehe :)

Igatahes oli mul laupäeva hommikul pisut... Väsinud olla, aga kuna ma olin eelmisel õhtul oma uutele sõpradele lubanud, et teeme midagi, siis tuli ennast üles vedada. No ei saa endale kohe alguses lubada neid sorry-ma-ei-viitsi-täna vabandusi. Sõitsime linnast välja ühe suuuuuuuuure järve äärde. Ilm ei olnud kahjuks just kõige etem, aga sellegipoolest. No vaadake pilte siis ka:

 

Seejärel läksime linna tagasi. Kõigepealt ühte kohvikusse, mis asus ühes... Tornis ja kust nägi terve linna tulesid. Mulle VÄGA meeldis see kohvik - ei olnud liiga fäänsuks aetud, väga lihtne aga ilus interjöör, sõbralik teenindus ja siis see... Imeline vaade loomulikult. Kui kohv joodud, oli aeg õhtusöögi käes. Otsustasime Vietnami toidu kasuks. Kui selle hoone ette jõudsime, kus see imepärane Vietnami koht olema pidi, olin ma hetkeks pisut kahtleva olekuga, sest noh... See nägi välja nagu suvaline putka. Samas olen ma seda meelt (vähemalt Aasia söögikohtade osas), et mida hullem koht välja näeb, seda parem ja tõenäoliselt autentsem ka toit. Seega ma ei lasknud ennast häirida ja sisse me läksime. Toit päriseltka oli imeline. Ma sõin mingit pannkoogilaadset asja krevettidega, mis oli HUGE, serveeritud igasugu rohelise kraamiga. Ma algul üritasin seda kahvli ja noaga süüa aga sain kiiresti aru, et ma pean oma uut India sõpra kuulama ja seda näppudega tegema. Ilmselgelt. Ei tasu midagi viisakust mängida :D Igatahes lõppes sellega ka minu laupäev.

Pühapäeval aga oli IMEilus ilm, taevas oli sinine, päike paistis ja sooja oli... Ma tahaks väga teile öelda, kui palju sooja oli, aga ma ei suuda seda välja guugeldada, igal pool on ennustused aga mitte ajalugu. :( Olgu öeldud siis, et ma käisin ilma mantlita. Pikad varrukad ja sall olid rohkem kui piisav. Otsustasime minna Delsjön'i, niiöelda linna-järve äärde. Jalutasime seal ligi 3 tundi ja tõesti, imeilus. Näe, pilt kah:

Pärast pikka jalutuskäiku olime kutsutud ühe Hollandi neiu poole õhtusöögile. Seltskond oli paras pudru ja kapsad - kaks India tüüpi, 1 eestlane (mina, höhö), 1 hollandlane, 2 venelast (1 neist oli teisel Peterburist külas tegelikult), 1 sakslane ja 2 itaallast. Nad olid kõik oluliselt vanemad kui mina ja Rootsis samuti oluliselt kauem olnud aga muidu väga väga väga lõbus seltskond. Sõime risottot (olgugi, et hollandlane hostis, itaallane tegi süüa :D) ja pärast kooki, omnomnom. Väga palju nalja pakkusid teepakid näiteks - "naise energia" oli eriline hitt, erinevates keeltes seda lugedes sai palju huumorit. Eriti hollandi, sest väidetavalt oli tähendas sama sõna erineva hääldusega (st, see neiu VÄITIS, et see hääldus on erinev, mitte keegi teine vahest aru ei saanud) kas naise energiat või naise... Voolust võimidagi. Igav ei olnud, tuleb tõdeda! Koju jõudsin alles kella 22 paiku ja otse tuttu.

Selline esimene nädalavahetus siis.

A kas palka saan see kuu?

Ütleme, et sul on soov kolida Rootsi. Ja ütleme, et on olemas ka töökoht ja elukoht ja oled Rootsi residendiks end registreerinud ja saanud isegi Rootsi isikukoodi. Mida veel elult tahta, eks? Mõtleks, et nüüd on aeg käia rahulikult tööl ja vabal ajal avastada seda imeilusat linna, kuhu kolinud oled. Aga üks asi veel – palka ju tahaks saada. Rootsi firma tahab palka kanda vaid Rootsi pangakontole – selge see. Kui raske ikka peaks olema pangakonto avamine, kui on olemas töökoht, elukoht ja isegi Rootsi isikukood? Mitte eriti, tundub, eks? Siin, mu kallid sõbrad, te eksite. Las ma jutustan teile.

Selleks, et avada pangakontot, on tarvis Rootsi ID-kaarti. Punkt. See on eeldus ja sellest nad väidetavalt mööda ei saa mitte kuidagi minna. Selleks, et teha Rootsi ID-kaarti, on vaja ennast identifitseerida. Meil Eestis on selline tore asi nagu Eesti ID-kaart, millega saab teha KÕIKE, välja arvatud reisida EL-st välja. Võiks arvata, et sellest piisab enda identifitseerimiseks ka Rootsis. Euroopa Liidus. Nagu elu õpetab, siis arvamisest ei piisa. Selleks on tarvis passi. Olgu. Passi siis passi. Ja kui veel täpsemaks minna, siis biomeetrilist passi. Mida hakati väljastama 1. September 2006. Ja millal minu kenasti kehtiv pass välja antud on? Aprillis 2006. Seega mul ei ole mitte ühtegi võimalust enda identifitseerimiseks, et teha Rootsi ID-kaarti, et avada Rootsi pangakonto, et saada palka.

Või siiski? Skatteverketi koduleht ütleb, et identifitseerida võib mind ka Rootsi kodanik, kes on mu vanem, täisealine laps, abikaasa, elukaaslane, sotsiaaltöötaja või tööandja. Mul on nii tore tööandja küll, et ju keegi oleks nõus minuga sinna kaasa tulema, aga... Mu tööleping peaks olema kehtinud juba aasta. Öelge mulle, kuidas ma peaksin olema aasta siin töötanud ja selle eest ka tasu saanud, kui mul pole Rootsi pangakontot, kuhu seda tasu kanda? Ja see, et olen samas firmas, kuid teises riigis töötanud peaaegu 2 aastat, ei loe. Põhimõtteliselt tundub mulle kõige lihtsam abielluda rootslasega. Ahoi, vabad Rootsi mehed, kas on vabatahtlikke?

Olgu-olgu, tegelikkuses pean Eestisse tulles uue kiirpassi tegema lihtsalt. Ja seega – elu on selline, et palka ma see kuu veel kindlasti ei saa...

A kus ma elan?

Kui olin härralt kõne saanud, lõin jälle Blocket.se lahti ja otsingud jätkusid. Seekord sain kahe päeva peale kolm korterivaatamist, millest ühe ma ära ütlesin, kuna seal oleks saanud ainult jaanuari lõpuni elada ja... Maeiviitsi. 

Esimest läksime vaatama kahe Eesti kolleegiga, kes ka parasjagu Göteborgi väisamas olid ja arvasid, et on põnev minuga kaasa tulla. Hea oli, et nad tulid, sest üks neist teadis oluliselt paremini, kuhu minema peab, kui mina. Igatahes oli korter okei, aga elamistingimused, noh, well... Tädi elab seal oma kahe lapsega, 9- ja 7-aastased (või oli 11 ja 9, kessedaenammäletab) ja oikuimitu reeglit. Näiteks ei tohi pärast kella 21 duši all käia. Või köögis for that matter. Ja mitte üht meessoost isikut ei tohi korterisse viia. Ning küüslauguga tohib süüa teha ainult nädalavahetusel, kui pererahvas ise maal (okei-okei, tädil on küüslauguallergia, selle saab andeks). Aaah, ja kokata tohtis ka ainult nädalavahetusel. Ning ennast sinna ametlikult elama registreerida ei saanud. Muidu oli päris nunnu isegi, kui kõik need reeglid maha arvestada... Mu kolleegid aga olid nii armsad, et aitasid tädile pugeda, et ikka mina selle korteri saaks ja selles osas tegid nad natuke liigagi head tööd... Tädi helistas ise lausa Skatteverketisse, et uurida, kas mul ikka on aadressi tarvis ja kas kuidagi muud moodi ei saa ja ja ja... Ja mulle helistas ka päevas mitu korda. See oli kõik väga armas, aga a bit freaky I must say. Rääkimata sellest, et saime wayyyyyy liiga palju isiklikku informatsiooni jälle. Ning kui ma põdedes talle helistama pidin, et ma ikkagi ei võta tema korterit... Siis teatas ta mulle, et ma jätaks ta numbri meelde ja juhul kui mul peaks midagi juhtuma, siis tema juurde saan ikka. Vat nii head tööd teeb kolme eestlase pugemine Rootsi daamiga...

Teist korterit pidin üksi vaatama tulema, kuna kolleegid olid teiseks õhtuks juba lahkunud. Sealgi oli üks hallipäine daam, kes tuba välja üüris oma 4-toalisest korterist. St, kolme tuba aga kaks olid juba hõivatud. Ootasin, mis ma ootasin, et ta oma reegleid letti lööma hakkaks aga mida ei tulnud, olid ulmelised reeglid! Kõik oli mõistlik. Oluliselt mõistlikum, kui esimese korteri puhul (mida ma ju ometi ka täiesti tõsiselt kaalusin). Ja korter oluliselt rohkem korras, kuigi väljaüüritav tuba pisut madalama kvaliteediga (mööbli osas just). Pole vist tarvis öelda, et ma VÄGA lootsin, et ta mind välja valib... Igatahes soovis ta enne otsustamist ka järgmine õhtu veel kellelegi korterit näidata ja lubas siis järgmisel õhtul hilja teada anda. Ma siiralt kartsin, et nüüd sinnapaika see kõik jääb, leiab kindlasti kellegi, kes sularaha kohe letti lööb ja ongi korras, aga ma sain hoopis järgmisel päeval enne lõunat (!!!) kõne, et tema ikka mõtles ja mida ta näitab enam teistele, kui tunne oli õige. Hurraa! Skoorisin korteri! Ja siis ma pidin tänase hommikuni ootama ja kartma (peaaegu ebausklikuks muutis juba, sülitasin üle õla tükkimitu korda selle aja jooksul kui Eestis olin vahepeal). A kõik läks hästi. Tõin tädile Eesti kommi ka, ta oli jube heldinud. Nii nunnu!