A uudist ka on?

Mu blogi on üpriski surnud, vabandused. Sellel on ainult üks põhjus - ma töötan nagu segane ja muuks väga ajumahtu ei jätku. Igatahes tahtsin ma väikese update-postituse teha, kuna mul järgmisel nädalal saab täpselt aasta Göteboris elatud ja midagi nagu oleks jagada kah.

Esiteks, nagu mainitud, sõlmisin uue töölepingu veel aastaks ja seekord ametinimetuses ilma sõnata "support". YAY! Sisuliselt teen sama tööd edasi, ametinimetus on lihtsalt pisut rohkem kooskõlas sellega, mida tegelikult teen. Kuigi, OMG, nüüd peab hakkama reaalselt vastutust võtma, ei saa enam käsi üles tõsta ja öelda, et ma olen admin, ma ei tea midagi! :D Ehksiis, enne novembrit 2017 ma kodumaale püsivalt tagasi ei tule.

Teiseks, ma sain oma korteri! Täiesti uskumatu lugu, aga ma biitisin Rootsi süsteemi ja sain firsthand lepingu pisikesele kesklinna korterile. See võttis loomulikult kandideerimist umbes sajale korterile ja lõppeks oli see täielik õnn - üürileandja on erafirma, mis renoveerib tervet kortermaja korraga ja seega oli neil üürile andmiseks terve posu kortereid ühekorraga. Igat korterit vaatama kutsusid nad 4 inimest, kes nende kriteeriumitele vastasid ja nende nelja seast tehti lõplik valik sisuliselt liistu tõmmates (või ütlesid kõik teised 3 "ei", ma ka ei tea :) ). Igatahes saan ma detsembri keskpaigas omaenda kodu siinsamas kõrvaltänavas. Kallim ta on ja täiesti tühi aga oma kodul on minu jaoks hindamatu väärtus. Tuleb lihtsalt üks korralik IKEA tripp teha - kui keegi tahab appi tulla valima/tassima/mööblit kokku panema siis be my guest! :D

A mis kahe kuu pärast saab?

Aeg on sealmaal, et minu lepingu lõpuni on veel kaks kuud. AINULT KAKS KUUD! See tähendab, et ma olen Rootsis elanud juba 10 kuud. Kõik on juba tuttavlik, aga siiski on i-g-a päev midagi, mis üllatab. Või midagi, mida lihtsalt varem ei teadnud. Ja ikka ma tunnen, et olen siin uus... Ja et kõik on alles alguses, kuigi ma peaksin vaikselt asju pakkima hakkama ja mõtlema, kuidas ma kogu selle kraamiga siit Eestisse saan oktoobris.

Agaaaaaa... Mul on selline kahtlane tunne, et ei hakka veel pakkima. Te pole ju jõudnud minust puudust tundma hakatagi veel. :) Uudis-šmuudis muidugi, aga paluti aastaks veel jääda ja... Ma hetkel ei näe muud varianti nagunii. Mulle meeldib siin. Mulle meeldib Göteborg. Mulle meeldib mu töö. Mulle meeldib see vabadus, mis mul siin tekkinud on. Ja need võimalused... Reisida, ennast arendada, suhelda erinevate kultuuriliste taustadega inimestega, avastada külgi endas, millest varem aimugi polnud ja teha asju, milleks ei uskunud end võimeline olevat. Ahjaa, talv on ka palju lühem!

Pikka loba ei aja. I’m staying for now.

A kus rootslased Göteboris elavad?

Teadsin ju küll, et Rootsis on peaaegu terve 20. sajandi (ja pisut 21. sajandit) võimul olnud Sotsiaaldemokraatlik partei, aga sellist sotsialismi, mis siin elukohtadega toimub, ma siiski oodata ei osanud. Elades linnas, on siin sisuliselt 2 varianti endale elupaik leida – rentida või osta. Kõlab lihtsalt, eks? Nagu meilgi ju. Nagu igal pool. Well, otsustage ise... Kui soovid korterit üürida, on samuti kaks varianti. Esimene neist on leida secondhand leping – nagu minulgi – ehk siis olla allüürnik ja sellise lepinguga on sinu õigused korteris piiratud. Leping on sõlmitud korteri „esmase“ üürijaga, mitte korteriomanikuga, enamasti tähtajaline ja kui korteriomanik esmase rentijaga lepingu lõpetab, pead ka sina oma kodinad kokku korjama, olenemata sellest, kui pikk sinu enda leping esmase üürijaga oli.

Rentimise teine variant on saada firsthand leping – ehk siis olla korteri esmane üürija. Ilmselgelt on selline vorm eelistatud, kuna first hand rendiga on leping tähtajatu, mis sisuliselt tähendab seda, et võid seal elu lõpuni elada – oled saanud õiguse sellele elupinnale. Samuti võid teha remonti, (enamasti ka) rentida tube allüürnikele second hand lepingutega välja ja nii edasi. Trikk seisneb aga selles, kuidas taolist lepingut saada ja siin tuleb eelmainitet sotsialism mängu... Kui oled end Rootsis elama registreerinud, saad ennast järjekorda panna ja hakata mängu jälgima. Tuleb korter üürile, pead end kirja panema kui huviline. Pilte korterist ei ole, ainult põrandaplaan, suurus ja asukoht. Kuulutust hoitakse üleval ca nädala, kogutakse kokku kõik huvilised ning pannakse järjekorda selle järgi, kui kaua keegi „järjekorras“ olnud on. Kes on 365 päeva, kes 174, kes 1563 päeva. Neist 10, kes kõikse kauem oodanud on, saavad minna korterit vaatama ja seejärel valitakse üüriline nende seast jälle sellesama järjekorra järgi. Kui 1563 päeva oodanud inimene ütleb „ei“, saab valida 365 päeva järjekorras istunud inimene. Kui ka tema ütleb „ei“, saab võimaluse 174 päeva sabatsenu. Kolleegide-sõprade-tuttavate seas maad uurinud, võin öelda, et keskmiselt oodatakse 5-7 aastat mõistlikku korterit. Ahjaa, kui oled end huvilisena kirja pannud ja korteri vaatamisele kohale ei ilmu, kui kutsutud, läheb see kirja, kui „ei“ ja „ei“-sid võid anda kuni teatud arv (äkki oli 10?), muidu kaotad oma koha järjekorras... EDIT: Nagu mulle lahkelt meenutati, siis on ka mõned firmad, kes annavad kortereid firsthand rendile ja ei vaata järjekorda. See on üpris haruldane küll ja sel juhul vaatavad nad enamasti seda, kui heas firmas töötad, palju teenid, soovitusi eelmistelt korteriomanikelt jne. Seega - võimalik, kuid mitte tõenäoline stsenaarium...

Selliste korterite omanikud on firmad – nad omavad terveid kortermaju – mis tähendab ka seda, et selles majas endale korterit osta polegi võimalik. Göteboris on 3-4 suuremat firmat, mis sellise rendiga tegelevad, suurem osa neist on omatud riigi/omavalitsuse poolt. Hea külg sellise rentimisega on, et nad ka hooldavad maja, selle ümbrust ja sinu korterit. Kui näiteks soovid endale pesumasinat korterisse (ÜLIM luksus, muide), ostavad nad sulle uue pesumasina (muidugi juhul, kui seda kuhugi panna on, korterid on siin ehitatud enamasti mõttega, et pesumasinaruum on keldris ühine ja selleks vannituppa või kööki ruumi arvestatud pole), aga panevad viieks aastaks ca 15 eurot rendile otsa. Tahad uut köögimööblit? No problem, nädalaga olemas, aga maksad 50 eurot renti rohkem järgnevad 15 aastat. Ja küte ning vesi on enamjaolt üürihinna sees, seega maksad juurde vaid elektri ja interneti eest.

Teine variant on endale korter soetada. Siin ma isegi ei tea, mis otsast alustada... Olgu, alustagem tüüpilise stsenaariumi algusest – oled väsinud korterit second handina üürimast ja pidevalt kolimast, kuid järjekorras pole piisavalt kaua olnud, et üldse firsthand korteri peale loota... Tunned, et tegelikult teenid ju piisavalt ja ehk ei koli lähema 5-10 aasta jooksul teise linna/riiki/maailmajakku. Selge – aeg on endale korter osta. Oma kodu, päris päris oma kodu. Teed lahti mõne portaali, filtreerid välja piirkonna, kus soovid elada, lisad maksimumhinna, mida lubada saad ja voilaa! Kortereid kui palju, üks kenam kui teine. Siis tuleks loomulikult pangas käia ja uurida, kui palju nad raha anda tahavad. Usu mind – üllatud, kui summat näed ja hakkad kibekiiresti arvutama, kuidas KUIDAS sa sellist summat endale lubada saad... Arvutad ja arvutad ja saad aru, et... Sa ei saa endale seda lubada! Aga tuleb välja, et oled unustanud ühe tibatillukese fakti Rootsi kodulaenude kohta – neid ei pea ju tagasi maksma. Maksad vaid intressi. Iga kuu. Elu lõpuni. Laenudel ei ole tähtaega. Laenudel ei ole tagasimakset. A millest need pangad siis elavad kui keegi oma laene tagasi ei maksa? Hea küsimus – ma ka ei tea. Ühest küljest kui maksta vaid intressi, siis laenusumma, mille pealt seda maksad, ei vähene ja seega on intressi pealt teenitavad summad suured. Teiseks, kui midagi juhtub, saab pank hops! su kinnisvara endale ja noh... Kinnisvara hinnad siin linnas... Ma ei taha sellest rääkida. Aga – selleni ma tegelikult veel jõuan. 

Ütleme, et oled saanud kinnituse pangast, et võid endale lubada näiteks kuni 2,5 miljonit krooni (umbes 250 000 EUR). Võid laiendada enda price range’i, sest arvasid, et saad endale lubada kuni 1,5 miljonist korterit. Selle raha eest leiad juba kortereid, mis on 2-3 tuba, heas piirkonnas, vastremonditud. Oled juba jubbbe õnnelik ja paned end korterivaatamistele kirja. Vaatamised toimuvad siin nii, nagu me oleme harjunud USA filmidest nägema – maakler annab ette päeva ja ajavahemiku (näiteks pühapäeval kell 13:00-16:00) ning ilmud selles vahemikus kohale, uksel saad prinditud voldiku (või mõnel juhul isegi terve vihiku) selle korteri kohta, kus on sees pildid, hinnad, info korteri suuruse kohta jms. Kõik näeb välja väga ilus ja professionaalne. Kortereid muide müüakse siin ainult tühjana – köögimööbel on ainus, mis sisse jääb, kuid maaklerifirmad toovad korterisse näitamise ajaks oma väga fancy mööbli ja igasugu interjööri-vidinaid (isegi puuviljad kööki kaussi jms). Väga lihtne psühholoogiline trikk aga toimib hästi. Jaaaaaa kui vaatamised läbi, võib lõbu pihta hakata. Kuna tahtjaid on mustmiljon, mitte neli... Siis alghinnast (mida sa endale veel lubada said) algab enampakkumine. Huvilised registreerivad end maakleri lehel ja võivad pakkumise teha. Ütleme, et alghind oli 2 miljonit. Järgmine pakub 2 050 000. Järgmine 2 100 000. Järgmine 2 200 000 -> 2 225 000 -> 2 250 000 -> 2 350 000 -> 2 400 000 ja nii edasi kuni hind on... 2,9 miljonit Rootsi krooni.

Olgu, pigistad silma kinni, anud natuke panka ja maksad 2,9 miljonit krooni (300 000 eurot 2-toalise korteri eest, mis ei asu isegi kesklinnas, põrandaks on laminaat, köök on Ikea odavamate seast ja remont on tegelikult tehtud lipa-lapa, aga noh, silmale on kena vaadata, kui midagi ei puuduta, eks)  ja siis tuleb välja, et sa tegelikult ei saanud seda korterit endale, vaid... Ostsid endale õiguse selles korteris elu lõpuni elada ja a’la 2% osaluse korteriühistus, mis TEGELIKULT sinu ja su naabri kortereid omab. Lisaks jääd korteriühistule eluaeg üüri maksma, olenemata sellest, et see noh... Peaks sinu oma olema. Siin on ainus hea külg selles, et ühistu hooldab kogu maja ja sa ei pea tegelema lõhkenud torudega või hallitusega keldris või muu taolisega. Teeb see tasa seda, et sa maksad oma kinnisvara eest üüratut hinda, oled võtnud laenu, mida ei kavatsegi tagasi maksta oma eluajal ja selle eest isegi ei oma seda kinnisvara? Noh, minu jaoks ei teeks, siin aga peab sellega leppima. Ahjaa, ühistu võib sind sinu ostetud korterist kah välja visata kui nende reeglite järgi ei mängi.

Kokkuvõtvalt on siin nii, nagu üks mu sõber ütles... Kui kaptalistlik USA süsteem näeb ette, et maksad palju raha ja omad palju kinnisvara ja sotsialistlik nõukogude süsteem oli selline, et ei maksa midagi ja omad mingitki kinnisvara, siis Rootsi mõtles ja mõtles, kumba teed minna ja tuli välja plaaniga – a teeks nii, et kõik maksavad hästi palju raha aga ei oma midagi! Geniaalne, ma ütlen, geniaalne...

A kuidas väikelinna tüdruk Pariisis käis?

Üks kuukene tagasi kirjutas mulle sõbranna, et tal on hädasti weekend getaway’d vaja ja tema elu jääb seisma, kui ei saa kohejanüüd täita oma unistust minuga Pariisis kübarad peas mööda Seine’i kallast jalutada, croissant’e süüa ja veini juua. Kuigi mul mingit erilist hingelist suhet Pariisiga pole kunagi olnud, aga samas tahaks ju igal pool ära käia ja mõte pikk nädalavahetus kusagil, mis ei ole Rootsi-Soome-Eesti, veeta, tundus jubbbe mõnus, jäin nõusse ja enne kui arugi sain, olid lennupiletid taskus (valetan, äpi sees hehe). Siis aga tuli välja, et sõbranna on oma tööd liiga hästi teinud ja selle eest sai ta vastupandamatu võimaluse... Veel tööd teha just sel nädalavahetusel, kuhu meie reis planeeritud oli. Mis seal ikka – mind see ei takistanud Pariisis mööda Seine’i kallast kübar peas patseerimast, Eiffeliga selfie’sid tegemast ega veini joomast. Croissant’e ei söönud.

Reis algas sellega, et lend jäi hiljaks. Kui muidu pidanuks ma Pariisi jõudma kella 22 paiku, siis nüüd lükkus see kella 23-ks ja kui ma pärast maandumist oma telefoni sisse lülitasin, sain kohemaid SMSi oma Airbnb host’ilt, kes oli peole läinud ja korteri võtmed kõrvalmajas asuvasse baari jätnud. Okei, mõtlesin, ongi ehk parem, saan rahulikult sisse elada. Otseloomulikult eksisin ma 7 korda teel rongijaamast korterisse (mis oleks pidanud võtma max 15 minutit) ära ja jalutasin sinna umbes tunni :D. Aaaaaga ei lasknud ennast sellest häirida, sest linn oli ilus ja ilm oli soe ja mul polnud jalutamise vastu midagi. Leidsin üles õige tänava, leidsin üles õige baari, sain võtmed, leidsin õige maja, leidsin õige korruse ja... Õigel korrusel oli 3 korterit. Kas ma korteri numbrit teadsin? Nein! Kas mu pidutsev host telefoni vastu võttis? Nein! Kas ma mõtlesin, et lähen ehku peale välja ja katsetan võtit suvaliste korterite lukuaukudesse? Jaa! Kas ma esimesel katsel õige korteri leidsin? Nein! Kas ma teisel katsel õige korteri leidsin? Nein! Kas ma kolmandal katsel õige korteri leidsin? Jaa! Mitu korterit korrusel oli? Õigesti arvate, 3!

A kodutänav nägi selline välja:

Uitasin mööda tühja korterit ringi ja mõtlesin, milline minu tuba olla võiks. Loogika ütles, et see tuba vist ei ole, kust ma magava koera leidsin. Ega see tuba, kus riided diivanil vedelesid. Rohkem valikuid ei olnud, ainult üks tuba oli veel ja sättisin ennast sinna parasjagu sisse, kui kuulsin võtmeid lukuaugus. Korterisse ilmus üks punapäine neiu, kes seal mitte ei elanud aga õnneks teadis wifi-parooli, hehe. Lõpuks helistas mulle mu host tagasi ja ütles, et nad on varsti kodus. Okei, ma olin esialgu arvanud, et nood noormees ja neiu on omavahel paarike, kes seal elavad, aga kui noormees vääääga lõbusalt purjus peaga koju tuli, mind kohe laialt kallistas ja teatas: „Daaaaarling, I am so happy that you are staying with us“, siis sain aru, et... Noormees, kellel on sülekoer, kes on moedisainer ja kannab võrksärki... Vist ei ela neiuga koos-koos. Lisaks oli ta oma ekspeika koju kaasa võtnud ja nagu ma hommikul läbi paberist seinte kuulsin, siis nii eks see peika ikka ei olnud...

A mu tuba oli selline:

Oma esimesel hommikul Pariisis ärkasin vara, tegin kohvi, sõin puuvilju ja nautisin elu. Päike paistis ja elu oli ilus. Kõiksepealt käisin street art tuuril, sest põnev! Giid oli üks eriti entusiastlik naisterahvas, kes mulle kohe külje alla kargas ja teatas, et see on no NIIII ÄGE, et ma eestlane olen, sest ta paari nädala pärast sõidab justnimelt Eestisse! Kui küsisin, kuhu täpsemalt ta läheb, vastas ta täiesti sirge näoga: "To Riga!" ja hüppas juba edasi, et tuuriga alustada ja jättis mu omaette muigama. Õnneks tema teadmised tänavakunstist olid oluliselt paremad, kui geograafiast. A mis ma ikka seletan, vaadake ise, kui tuus:

Le Boob! 

Dat Cat!

Tuurid linna peal tehtud, läksin tagasi korterisse, vahetasin riided ja tegin mõne selfie. Et hästi Pariis värk oleks:

Õhtupooliku veetsin Sacre Coeur'is. Ja jumaljeesus kui mitu trepiastet oli vaja teha, et sinna üles saada. Mu telefon väitis igatahes, et see oli 51 korrust mööda keerdtreppi üles. VIISKÜMMENDÜKS!! Kõigi eelduste kiuste ma sain hakkama.

Õhtustasin sealsamas imepisikeses creperie's kuna noh, mul olid huuled roosaks võõbatud ja kübar peas ja kesse niimoodi supermarketist süüa ostma läheb... Ikka tuleb kreppe süüa ja veini juua, eksole! Pole vist tarvis mainida, et imeline oli kogu see lugu:

Õhtul-öösel otsustasin oma kodukanti pisut väisata ja kurikuulsa Moulin Rouge'i ära vaadata. Kahju ainult, et kabareed vaatama ei läinud, üle 100 euro paari tunni kohta tundus röövimine! Järgmine kord, alati on järgmine kord... (rikka prantsuse peika peab leidma vist hehe)

Tagasiteel märkasin, et kogu tänav oli sekspood-striptiis-pesupood-striptiis-sekspood-striptiis-kebab-striptiis-sekspood-striptiis-pesupood-kebab. Millegipärast sisseviskajad mind striptiisi vaatama ei kutsunud, aga see-eest kebabihärrad üritasid mulle küll süüa anda. Seal hüppas mulle ette ka erootikamuuseum. Challenge accepted! Palju ilusat ja palju veidrat kunsti. Kuigi, mõnda taiest vaadates tekkis küll siiras mure inimkonna vaimse tervise pärast...

end of day 1

...ja kuna on pühapäeva õhtu ja maijaksa enam kirjutada, siis jääb siin pooleli. Küllap ma kunagi.... ZzzZzzzz...

Vabariigi aastapäeva eri – igatsen/ei igatse

Kui Pealik minult paar nädalat tagasi küsis, kas ma ka Eestit igatsen, siis endalegi üllatuseks oli reaktsioon: ”Not really, no.” Eile tõin kolleegidele Eesti Iseseisvuspäeva puhul Kalevi komme ja asusin tööle – ei mingit pidulikkust. Sellegipoolest mõtlesin õhtul, miks ma Pealikule nõnda vastasin, sest ma pole kunagi endas mingisugust Eesti-vastasust märganud, pigem olen see nii-heas-kui-halvas-kõigi-eeliste-ja-puudustega-kuni-surmani inimene. Aga ega ma pole kunagi varem kaugel väljamaal elanud kah, eks. A mida ma täna igatsen ja mida mitte?

Igatsen:

<3 Oma inimesi ja pudinate inimesteks kasvamise juures olemist

<3 Võimet sarkasmi mõista ja seda naljakaks pidada

<3 E-riiki, enough said

<3 Oma hubast turvalist tööpaika, kus ma teadsin, mida ma tean; kus ma teadsin, mis on mu roll; kus ma teadsin, mida minult oodatakse; kus 11-tunnised tööpäevad olid totaalne erand, mitte normaalsus

<3 Privaatsuse standardolukorraks pidamist

<3 Meessugu, kelle seas solli-armastajaid siiski vähemuses ja ei ohi, kui tööd tehes mustaks saab

<3 Looduslähedust

<3 Bullsh*ti-vähesust

Ei igatse:

L Kõnniteid, kus talvel võib halvimal juhul konte murda ja parimal juhul jääb saabastest ilma ning suvel võib kontsaplekid kõik tänavale jätta

L Igavest isiklikult võtmist kõige suhtes

L Fakti, et ma ei julgeks oma pisut-tumedama-nahavärviga peikaga Eestisse kolida, sest rassism

L Oma pangaarvet kuu lõpus (teinekord isegi alguses.....)

L Valiku limiteeritust kaubanduses – paratamatus väikese turu tõttu, tean-tean, aga siiski ei igatse

L Ühistranspordi absurdsust

L Kehva klienditeenindust

L Elektri kallidust! (ulme, Rootsis on 200-ruuduse maja elektriarve sama mis mu korteril, kus ma vaevalt elasin)

L Seda, kuidas kõiki huvitab, kellega naaber teki all nahistab aga abivajajat ei märka

Need on vaid mõned punktid – mõlemale poolele – mille kirja sain. Aga see ei tähenda, et ma Eestisse tagasi tulla ei tahaks, kui mu aasta läbi saab. Lihtsalt naudin miinuspooltest eemale saamist mõneks ajaks. 

A pitsi viina Vabariigi auks ja heeringaleiba oleks eile ikka taht!

A kuidas ma neil päevil elan?

Elan, aga mis elu see on, eks. Põhimõtteliselt võiks mu blogi "Minu Helsingiks" ümber ristida, nagu üks sõber tabavalt mainis...

Minu tavaline nädal sel aastal on välja näinud selline:

Esmaspäev: ärkan kas Tallinnas või Göteboris, pakin kiiruga kohvri, istun lennukile ja sõidan Helsingisse. Lennujaamast otse kontorisse, kiire lõuna ja tööle. Tööl umbes kella 19:00-ni, sõit hotelli, korraks üles oma tuppa, et arvuti sinna jätta ja alla restorani. Õhtusöök ja nii kiiresti kui võimalik oma tuppa tagasi ja tuttu.

Teisipäev: ärkan kell 6:45, dušš, riided, meik, kell 7:25 astun uksest välja, söön hommikust ja kohtume kolleegidega 7:45 ja liigume kontorisse, kus oleme kell 8:00 ja ees ootab palju siblimist aga ka palju istumist. 12:00 - lõuna. 14:00 - närvivapustuse äär. 14:20 - ohjeldamatu naer. 15:10 - närvivapustuse äär. 15:30 - ohjeldamatu naer. 19:30 - hotell. 19:35 - restoranis. 19:50 - esitame tellimuse. 20:50 - saame süüa. 21:30 - tuba. 21:31 - Netflix või Anna Karenina. 23:00 - tudu.

Kolmapäev: kopipeist teisipäevast

Neljapäev: kopipest teisipäevast, kuid 18:00 lennujaama, 19something lend ja koju. Kas Rootsi koju või Eesti koju, seda teab vaid taevas.

Reede: magan kauem, sest Helsingi. Seejärel tööle, koosolekud, kokkuvõtted ja kaunid vaated kontorist:

ning päeva lõpuks (17 ajal!!) saab elama hakata!


Ja mis see elamine tähendab, küsite? Ei küsi? Näitan ikka!!

Noh, näiteks saab päris toitu teha/süüa:

Või sõpradel külas käia ja laste loovust imetleda:

Ning lammastele pai teha...

Jaaaa siis Brewdog'is kaeraõlut juua:

Või hoopis UISUTAMA minna ja vähemalt 2 korda kukkuda!

Ning seejärel itaallasi oma pasta-portsude eest kiruda. "Eeeh, pasta does not count, it's a starter!" "This is fullcorn pasta, no problem, eeeh!"

Ja kriipides kohtades tuuril käia, Patarei vangla näitel:

Ning loomulikult Tallinna vanalinnas sõpsidega selfietada:

Noh, nii NÄITEKS. Mulle meeldivad nädalavahetused.

A kuidas need pangad siis töötavad?

Töötavad-töötavad. Kuidagi nad töötavad... Vahepeal ei tundunud mu seiklustel otsa ega äärt, aga õppetunnid on saadud:

1) Ära enne panka mine, kui Rootsi ID-kaarti pole

2) Ära enne Rootsi ID-kaarti tegema mine, kui sul biomeetrilist passi pole

3) Tšeki enne üle, kas sulle piisab ilma IBANita kontost

4) Kui piisab, siis mine Forexisse - ausaltka. Mul on 2956 põhjust, et seda panka armastada. Esiteks on pangakontorid umbes igal pool, need on avatud iga päev (kaasa arvatud pühad) ja tavapäevadel õhtul kella 21ni, kui tavapangad on lahti a'la 11-15 ja lõuna sellest 12-13 võimidagi. Lisaks ei maksa ülekanded midagi ja Euroopas on ATM-st raha välja võtmine tasuta. Internetipank on ka absurdselt lihtne (kuigi rootsi keeles aga palju ma ikka saada tahan, eks...). Aa, ja konto sai KOHE. Sisse logimine käib pin-kalkulaatoriga, mida ma pidevalt ära kaotan.

5) Kui ei piisa, you're screwed. Mina muidugi ei teadnud esialgu, et ei piisa ja seega tegin endale hiljem Nordea konto lisaks Forexile. Esiteks küsisid nad 28465930 küsimust selle kohta, kas ma kavatsen hakata raha üle kandma, kui jah, siis kui tihti, kui palju ja millisele kontole, kui palju ma raha sinna saama hakkan ja ja ja... Liiga palju küsimusi. Konto avamine võttis aega 2 nädalat, pärast seda saadeti pangakaart (veel 2 nädalat) ja siis millalgi kaardi kood järgi. Sisse logimiseks anti kaardilugeja, mis näeb välja selline:

Sinna tuleb oma pangakaart sisse torgata ja trükkida oma 395 koodi, mida see küsib. Muidugi tuli enne see kuidagi netipangas aktiveerida veel lisakoodiga, mis tuli ka eraldi ümbrikus postiga koju.

6) Ole valmis lugematuteks kirjadeks, mis postiga koju tulevad. Iga k*ramuse paber oma ümbrikus. Tundub, et Rootsi pangad ja muud ametiasutused ongi need, kes ei lase paberitööstusel põhja minna (tänks muidu, hehe) ega Rootsi riiklikul postil. Mulle on tulnud näiteks selline kogus kirju viimase 3 kuu jooksul ja olgu öeldud, et ma pole Eestis vist oma eluajal nii palju pabereid koju saanud:

Loomulikult on iga viimane kui paber rootsi keeles. ÕNNEKS on olemas google translate'i äpp, millega saab kirju lugeda läbi kaamera (mida ma 20 aastat tagasi teinud oleks?!).

7) Jaaaa... Et mitte liiga palju vinguda, siis on olemas ka imelihtne moodus igale poole sisse logimiseks - mobiilID, mis töötab nii, et võtad äpi telefonis lahti, trükid oma isikukoodi sellele lehele sisse, kuhu logida tahad, siis trükid oma paroolkoodi äppi ja voilaa, oled sisse logitud. See on imeline, tõesti, kuigi selle tegemine oli ka paras peavalu... :D Ma isegi ei tea lõppeks, kuidas see tehtud sai, mul oli üks sala-abiline selleks hehe :)

8) Lõpetuseks kiidan veel! Küll mitte Rootsit... Vaid Transferwise'i. Raha kandmine Eestisse on imelihtne, tuleb üle 1 päevaga (võrdluseks, Rootsi-sisene ülekanne teinekord võib isegi kuni 3 päeva võtta nagu kogenud olen) ja kulu-wise on see ca 1/10 sellest kulust, mis mul läheks kui seda pangas teeks. Brilliant!